Eelmine nädal viis mind Soome Tampere lähistele – ilm oli täpselt see, mida hilissügis suudab pakkuda: sombune, vihmane ja kohati isegi veidi rusuv.
Pärast pikemat toas olemist tundsin aga, et nüüd on aeg end välja tuulutada. Valisin jalutuskäigu ümber Peltolammi järve – paiga, kus suvisel ajal olen rannas päikest nautinud ja rahulikult aega veetnud. Seekordne vaatepilt oli teistsugune: hall, märg, trööstitu… aga omamoodi rahustav.
Just seepärast otsustasingi, et täna on õige päev testida enda varustust.
Selga said pigem tervisesportlase riided, mitte matkavarustus – ja nii hakkasidki sammude ja vihmas krabiseva jope saatel peas keerlema mõtted riietusest, spordist, mugavusest, kihilisusest ja praktilisusest.
Mõned vastused tulid kiiresti. Mõned jäid ootama järgmisi samme.
Aga üks asi sai 5 km järel täiesti selgeks:
minu hetkevarustus ei vasta praegusele ilmale.Nagu öeldakse: „Ei ole halba ilma, vaid mittevastav riietus.“
Ja täpselt nii see ongi. Ilm pole kunagi süüdi – meie valikud on.
Seepärast alustan nüüd uue hooga:
hakkan otsima,
vaatama
ja komplekteerima endale varustust,mis päriselt sobib läbi nelja aastaaja.
Seda teekonda – koos avastuste, õnnestumiste ja ka vigadega – hakkan ka teiega jagama.
Iga matk õpetab. Iga ilm räägib midagi. Mina kuulan.Kui tahad näha, kuhu see teekond mind viib, siis jälgi minu tegemisi.
18.11.2025
